Olen päris pikalt eemal olnud. Minu eemaloleku aja sisse on mahtunud nii halvemaid, paremaid päevi, päris head 3-nädalast perioodi ja nüüd jälle allapoole sammumist.

CBT hakkab mul nüüd lõppema - on jäänud veel viimane kokkuvõtlik kohtumine. Kindlasti on CBT tugev teraapiavorm, mis annab kätte tööriistad, millega siis teadlikult olukordadest paremini ja kiiremini välja tulla ning mille abil ka siis harjutamise tulemusel olukordi üdse vältida.
Mida mina eelkõige õppisin, on see, et meid ei vii endast välja mitte olukord ise vaid see kuidas me seda näeme ja enda jaoks tõlgendame ning meil on alati valik! (Aga katsu sa sellele muidugi kriisis mõelda!)

Kui ma nüüd aga oma isikliku kogemuse hetkel kokku võtan, siis ma arvan, et ma polnud selleks päris valmis. Ei hakka oma isiklikku elu üksipulgi lahkama aga minu sees on päris tugev kogus erinevat valu, mis tuleneb minu lapsepõlvest ja hetkel tundub, et see valu pisut blokeeris minu koostöövõimet teraapias. Näiteks kui mul oli see kolmenädalane hea periood, millal ma olin tegus, asjalik ja suhteliselt võiks isegi öelda, et õnnelik, siis oli mul meeletult raske üldse mingeid negatiivseid hetki ja olukordi teraapias analüüsida ja end halbadesse momentidesse mõelda. Seega polnud teraapiast ka väga palju kasu nendel hetkedel.

Üheskoos terapeudiga jõudsime järeldusele, et olles kriisist väljas, mu aju justkui blokeerib mind mõtlemast negatiivsele. Jõudsime järeldusele, et ma vajan nõustamist ning lapsepõlve lahtiarutamist, et jõuda arusaamisele miks ja milliste olukordade mõjutusel mu maailmapilt ja suhtumine maailma on tekkinud.

Ma ei teagi mis ma nüüd edasi teen. Oleks mul siis üks kindel asi minu sees, mis vajaks lahtiarutamist aga seda kõike tundub olevat liiga palju. Seda on liiga palju ja see on liiga segamini. Tänaseks päevaks ma olen justkui sellega leppinud, et see mis oli see oli ja ma ei saa seda ju muuta. Mul pole teist võimalust kui selle teadmisega koos elada ning lihtsalt mitte sellele mõelda. Samas olen ma suhteliselt teadlik tegelikult näiteks millepärast ma ühes või teises olukorras üht-või teistmoodi käitun. Toon ühe näite - näiteks kontrollin ma pidevalt, et uksed oleks lukus ja kodust lahkumine on üks suur peavalu sest lähen mõnikord mitu korda tagasi, et veel kontrollida. Ka kodus olles peavad uksed kogu aeg lukus olema ja see olukord on suht tüütu mulle sest oleks, et ma kontrolliks üks kord... See tuleneb tõenäoliselt sellest, et kui ma olin laps, siis ärkasin ükskord öösel üles sellepeale, et meil olid kodus röövlid - nägin kuidas nad mu isa läbi peksid, elamise pea peale pöörasid ja relvataolise asjaga meid ähvardasid. Nad pääsesid sisse lukustamata tagauksest. Nii, et ma saan väga selgesti aru, et paljud minu problemaatilised käitumismustrid on väga tugevas seoses minu lapsepõlves kogetuga. Ja mitte sellele mõtlemine ongi viga, tuleks mõelda aga seda tuleks teha spetsialisti abiga ja konstruktiivselt.

Edasi ma sellises olukorras minna ei suuda - mina ise, minu lähedased ja meievahelised suhted kannatavad tugevalt. Mõni hetk on mul tõesti tunne, et enam ei suuda. Ma käitun tihti lapsikult, jonnakalt ning sageli on mul raskusi emotsioonide kontrollimisega. Ja mis kõige hullem, et ma saan sellest kõigest aru ja mul on kohutavad süümepiinad selle kõigega seoses. Ma tunnen pidevalt, et ma olen lõksus ja võimetu oma elu muutma, võimetu asju tegema, oma elu juhtima. Tunnen, et olen läbikukkunud ja pettumus iseendale ja oma lähedastele, et tekitan aina probleeme ja parem oleks kui mind ei oleks... Ja muuta end tundub täiesti võimatu.

Üksi ma end lahti ei aruta ja neid probleeme ära ei lahenda. Samas see protsess oleks nagunii väga pikaajaline ja ma pole kindel kas mul ka majanduslikke ressursse selle jaoks jaguks. Seega jah, ma ei teagi nüüd, mida teha.

Aga pole ma ainus katkine hing siin maailmas....mitte, et see lohutaks. See on tegelikult äärmiselt kurb. Mina isiklikult soovitan kõigil, kes kannavad endaga kaasas negatiivseid emotsioone lapsepõlvest, minge kohe nõustaja juurde - isegi, kui te ei tunne, et need emotsioonid teile hetkel probleeme tekitavad. Lapsepõlves kogetu mõjutab nii tugevalt meie tänase päeva minapilti ja ümbritseva tajumist, et ma küll ei soovita oodata, millal see ühel päeval kuskilt välja ujub ja tasahilju teie elu hävitama hakkab.