Eelmisest postitusest leidsite minu mõned Facebooki profiilifotod, mille järgi võiks arvata, et ma olen üsna õnnelik ja rahul. Alljärgnevad fotod on tehtud teisipäeval vahetult enne oma sõbraga Skype kõne alustamist kui kaamera settinguid sättisin ja siis lihtsalt mõned pildid klõpsisin, et näidata mis nägu on depressioonil.

Mitte kunagi ei saa kellegi üle hinnata tema väljanägemise järgi sest me ei tea mis inimese sees tegelikult on. Välimus ei näita tihti kas inimene on arukas või rumal, terve või haige ega õnnelik või õnnetu. Ma ei ütle, et see alati nii peab olema aga kui ma seda blogi pidama hakkasin, siis olin väga üllatunud kui inimesed, kelle kohta ka mina olin arvanud, et neil on kõik hästi (ikka Facebooki piltide järele), mulle enda tegelikust elust rääkisid. Näoraamatusse rajatav kuvand näitab pigem illusiooni, soovi. Foto tegemise hetkel lüüakse tuba läikima ja ennast lille, lapsed kasitakse ära. Näole kuvatav naeratus ütleb, mul on kõik hästi, ma olen edukas ja õnnelik. Välja nopitakse pildid kaugetest reisidest ja muust sarnasest. Aga muidugi kes see ikka negatiivseid hetki jäädvustada tahab ning õigem ongi keskenduda positiivsele. Samas päris huvitav oleks näha milline Facebook välja näeks kui näiteks ühe nädala jooksul kõik postitaksid pilte just nii nagu nende elu on. Kohta ja positsiooni valimata.