Mina ja depressioon

Juba kolmandat päeva ma laman koos temaga voodis. Täna on ta eriti pealetükkiv. Paneb oma karvase käe mulle ümber ning ma tunnen kuidas ma selle raskuse all aina sügavamale voodisse vajun. Olen temast tüdinenud ja viimset jaksu kogudes, pööran talle selja. Aga sellega ta ei lepi. Pressib end tugevalt minu vastu justkui tahaks mind oma massiga voodist välja lükata. Olgu...olgu... - tõusen istukile ja komberdan ukseni. Mu jalad on nagu tinapommid sest tema kõverad sõmed on tihedalt ümber mu pahkluude põimitud tehes mu niigi jõuetu oleku veelgi nirumaks. Teda järele lohistades vean ennast ja teda kööki. Seal aga vabastab ta haarde ning asub abivalmilt külmkapi sisu uurima. Enne kui arugi saan on ta juustu, või ja salaami külmkapist välja tõstnud ja avab juba saiakotti. "Polegi nii paha mõte ju" - mõtlen mina, olgugi, et alles pool tundi tagasi sai söödud.

Mustemast mustemast mõtete tulvast
aru ei saa kus on algus, kus lõpp.
Mõeldes elust kord, kord mõeldes surmast
tunnen kuis elustub, ilustub lõpp.

Saates end tagasi kajavast vaikusest
otsides endiselt kadunud soove.
Näen ennast eemalt ma rumalas tarkuses,
jääkülmades pihkudes hoides unelmaid sooje.