Tuesday 28 November 2017

Elu on olnud üks paras segapuder ning seetõttu pole ma ka jaksu ja tahtmist leidnud kirjutada.

Nagu juba mainitud sai siis kuna uued rohud muutsid mind väga väsinuks ja uniseks, siis soovitas arst mul annust poolitada. Olen nüüdseks juba umbes 3 nädalat neid manustanud ja ausalt öeldes tahaks juba mingit mõju oodata. Ülehomme on mul arstivisiit jälle. Arvatavasti/loodetavasti tõstame mu annuse jälle suuremaks. Ehk on keha juba pisut harjunud selle raviga ja suudab nüüd kõrvaltoimetega paremini toime tulla.

Enam ma haiguslehel ei ole sest mu tööandja otsustas minuga lepingu lõpetada. Ma ei pane neile nende otsust pahaks - olin ju alles 3 nädalat seal olnud ning ei teinud oma haiguslehele jäämise põhjusest saladust. Eks selline lahendus tundus neile lihtsam kui ennast "mingi vaimuhaigega" siduda.

Kodus ma siiski ei istu vaid leidsin endale ühe pisikese projekti, mis mind paar päeva nädalas, kuu jooksul, rakkes hoiab. Lisaks teen pisut taustanäitlemist - nii, et väikese sissetuleku toob seegi ning mis kõige tähtsam hetkel - hoiab mind tegevuses. Mina ja kodusistumine võrdub katastroofiga.

Kui katastroofist rääkida, siis möödunud nädalavahetus oli väga raske. Pidime veetma toreda laupäeva väljas aga pisut enne äraminekut langesin ma tühise aga minule sel hetkel väga olulise asja pärast "lõksu" ja ei saanud sealt välja enne pühapäeva õhtut. Vahepealse aja alates laupäeva lõunast ma suht sõna otses mõttes nutsin maha. Mitte midagi ei teinud ning lihtsalt istusin oma taskurätiku kuhja all ning nutsin, puhkasin, nutsin, puhkasin. Kui ma pühapäeva õhtul end jälle reele sain, siis oli mul tuli takus, et kõik tähtsaim eelolevaks nädalaks joonde saada. Ma arvan, et see on ka põhiline asi millele ma oma CBT-s keskenduda tahan - kuidas end sealt lõksust välja päästa kui olen sinna langenud ja seda võimalikult väikeste kahjudega. Ma pean võitlema, ma ei saa lasta sellel haigusel end võita.

CBT-st rääkides - mul oli siin vahepeal kohtumine mu CBT terapeudiga. Sain seal ennast pisut võõrale inimesele välja nutta ja arutasime millega tööle hakkame. Peatusime pisut ka minevikul (küllap lapsepõlves ka mu probleemide juured on) aga CBT minevikule tegelikult ei keskendu vaid pigem sellele kuidas hetkel paremini olukordadega toime tulla ja hakkama saada. Terapeut palus mul järgmiseks kohtumiseks üles märkida konkreetsed oluorrad, mis raskusi tekitavad. Möödunud reedel pidi mul olema uus kohtumine aga mul oli väike reklaamivõtte tööots ning seetõttu pidin kohtumise tühistama. Järgmine kohtumine on mul tuleval reedel.

Lisaks hakkasin ma tegelema ühe projektiga, mis peaks toetama depressiooni vastu võitlemist. Olen oma elus mingil määral kokku puutunud nii tantsimise, laulmise, näitlemise kui ka improkomöödiaga. Otsustasin need asjad ühte patta panna ning käima lükata mingid improvisatsioonilaadsed tunnid kõigest eelnimetatust, mis peaks aitama tuju tõsta nind ennast välja elada ning seeläbi ka depressiooni leevendama. Eks näis kuhu see kõik välja viib aga esimene tund on 7.detsembril. Pöidlad pihku!


Friday 10 November 2017

Mina ja depressioon

Juba kolmandat päeva ma laman koos temaga voodis. Täna on ta eriti pealetükkiv. Paneb oma karvase käe mulle ümber ning ma tunnen kuidas ma selle raskuse all aina sügavamale voodisse vajun. Olen temast tüdinenud ja viimset jaksu kogudes, pööran talle selja. Aga sellega ta ei lepi. Pressib end tugevalt minu vastu justkui tahaks mind oma massiga voodist välja lükata. Olgu...olgu... - tõusen istukile ja komberdan ukseni. Mu jalad on nagu tinapommid sest tema kõverad sõmed on tihedalt ümber mu pahkluude põimitud tehes mu niigi jõuetu oleku veelgi nirumaks. Teda järele lohistades vean ennast ja teda kööki. Seal aga vabastab ta haarde ning asub abivalmilt külmkapi sisu uurima. Enne kui arugi saan on ta juustu, või ja salaami külmkapist välja tõstnud ja avab juba saiakotti. "Polegi nii paha mõte ju" - mõtlen mina, olgugi, et alles pool tundi tagasi sai söödud.

Mustemast mustemast mõtete tulvast
aru ei saa kus on algus, kus lõpp.
Mõeldes elust kord, kord mõeldes surmast
tunnen kuis elustub, ilustub lõpp.

Saates end tagasi kajavast vaikusest
otsides endiselt kadunud soove.
Näen ennast eemalt ma rumalas tarkuses,
jääkülmades pihkudes hoides unelmaid sooje.
Need uued antideprekad muudavad mu väga jõuetuks ja uniseks. Esimese tableti võtsin teisipäeva õhtul ning kolmapäeva ma põhimõtteliselt magasin maha. Neljapäeval ehk siis eile jõudsin natukene aega ka üleval olla aga väga jõuetu on olla. Konsulteerisin arstiga ja ta soovitas mul pool annust võtta. Eile õhtul tegin siis tableti pooleks, täna on veidi kabedam tunne aga tuigerdan ringi ja võhmale võtab kõik. Muidu mingeid peavalusid ega muud hetkel ei tunne. Eks ootame millal keha ära harjub. Tööl käimine oleks niimoodi küll võimatu. Haiguslehel olles õnneks ei pea sellepärast muretsema.

Tuesday 7 November 2017

Eelmine nädal oli kohutav, mu peas keerlesid väga pahad mõtted. Lausa need kõige halvemad... Mul on kohutavalt vedanud oma elukaaslasega, tal on hetkel väga raske minuga ja ma tunnen end nii kohutavalt süüdi, et ta peab selle olukorraga toime tulema.

Töö juures käisin pidevalt tualettruumis nutmas sest lihtsalt nii raske oli olla. Selline kasutu ja  mõtetu inimese tunne on peal, eluisu suht otsas....ometigi ei väsi ma kordamast kui palju head mu elus on. Midagi on seal katuse all ikka totaalselt paigast ära. Häbi on, valus on, kurb on...

Igatahes suutsin ma selle eelmise nädala üle elada, esmaspäeva hommikul läksin tööle aga tundsin ennast halvasti (kergelt öeldes) ning tundsin, et kui ma kohe täna mingit abi kuskilt ei saa, siis mine sa tea, pärast saangi mingi lollusega hakkama. Otsustasin oma ülemusele rääkida, mis toimub ja läksin arstile. Arst kirjutas mulle haiguslehe kaheks nädalaks ja ütles, et pean oma mõtteid korrastama ja puhkama. Samuti kirjutas ta mulle järgmised antidepressandid - Mirtazapin. Proovime siin nendega ja pöidlad pihku, et need mingeid tõsiseid kõrvaltoimeid ei tekitaks. Üks lause infolehel pani mind kui endist buliimikut küll muretsema veidi - "söögiisu suurenemine ja kehakaalu suurenemine (väga sage)". Hetkel ma ei tunne, et ma toitumishäirega kimpus oleksin aga kuna olen vaimselt väga rabe, siis olen kindlasti selles suhtes haavatav. Rääkisin sellest arstiga ning ta julgustas mind siiski proovima, et see on hea ravim ja mitte kõikidel ei teki seda kõrvaltoimet. Et lihtsalt jälgime kuidas ma end tunnen. Järgmine neljapäev on mul nagunii taaskord visiit.

Ma tõesti tõesti tahan terveks saada!