Just nagu tellitult helistati mulle täna CBT asjus - 17. nov on mul kohtumine psühholoogiga, kes omakorda hindab mu vaimset seisundit ja murekohti. Peale seda loodetavasti saab ka teraapiaga pihta hakata. Igatahes annab see teadmine, et mul on registreeritud vastuvõtu aeg, mulle hetkel suht palju jõudu. Täna lõppes mu 7-nädalane Folk and World Music singing course ja ma läksin isegi peale seda koos rahvaga pubisse istuma. Ma pole just pubiinimene aga sotsiaalelu arendamise mõttes on ju tore. Nii, et võtsin klaasi vett ja tegelikult isegi nautisin seda, olgugi, et ei olnud erilist isu minna. Depressioonis olles hakkavad ju inimesed üsna sageli suhtlemist vältima ja nii minagi... aga kui vähegi jõudu on, siis tuleks ennast sundida sest see tegelikult ju tõstab meeleolu ja parandab enesetunnet.

Ei tulnudki kaua oodata. Tunnen, et olen jälle augu poole sammumas. Peaks võitlema aga ei oska ja tuleb tunnistada, et ka ei viitsi. On ju nii mõnusalt turvaline jälle oma väljakujunenud mustrit jälgida ning masenduses kuskil nurgas kerratõmbunult nuuksuda. Ma olen sellest kõigest lihtsalt nii väsinud ja nii tüdinenud. Ma vajan abi aga kui aus olla siis ma ei tea kuidas ja kus kohast seda otsida. Proovisin kahte erinevat antidepressanti - mõlemad tekitasid tugevad kõrvaltoimed ja pidin nende võtmisest loobuma. Proovisin ka looduslikke preparaate aga arst ei kiitnud neid heaks. Olen CBT järjekorras aga see järjekord tundub olevat niiiii pikk. Kus on siis lahendus? Mida ma tegema pean....?

Mu elukaaslane, kellele muidugi pole märkamatuks jäänud, et olen viimasetel päevadel liimist lahti jälle, tuli just ja kinkis mulle kallistuse. Vähemalt hetkeks muutus maailm ilusamaks...aga kus on lahendus...kus???

Ega mul tegelikult mingeid erilisi uudiseid pole aga kuna ma pole juba päris kaua midagi kirjutanud, siis lisan mõned read. Ka mu GP arvas, et mu kõrvetised algasid nendest antidepressantidest. Ta kirjutas mulle rohud kuuks ajaks. Loodan väga, et asi taastub selle ajaga. Samas eile hommikul ma tundsin ennast halvasti ärgates ja siis mulle meenus, et olin eelmine õhtu rohu ära unustanud. Pisut murelikuks teeb. Kui asi kuuga üle ei lähe, siis loodan siiski suunamise erialaarstile saada.

Käisin Eestis möödunud nädala lõpus. Oli tore ja värskendav sõpru, tuttavaid näha ja emakeeles nalja visata. Eestimaa on ilus aga mul oli suhteliselt külm sest Londonis on näiteks täna 18 kraadi sooja aga Eestis oli 0...prrrr...

Tuju on hetkel üsna hea aga ärevus pole kuskile kadunud. Tunne on kogu aeg, et midagi hakkab juhtuma. Pisut õnnetuna tunnen ennast ka. See on justkui "vaikus enne tormi" tunne. CBT koha pealt pole ka hetkel uudiseid. Ei teagi kuidas ma ennast hetkel rohkem aidata saaksin aga see on täpselt see moment, kus suurem kriis on möödas jälle ja on oht, et asi jääb ihtsalt niisama käärima kuniks jälle üle kerkib.

Mingi viirusepoiss on tervet meie pere kimbutamas ning üleeile õhtul ajasin ma mustasõstra gripiteed meie uuele ilusale vaibale. Sattusin sellest kergelt paanikasse, üritasin eemaldada ja lolli peaga hakkasin seda seebiga hõõruma. Plekid tulid küll enam-vähem välja aga vaip oli vahune ja segadust omajagu, lisaks seda vaipa ei või seebiga hõõruda. Lõpptulemusena mu elukaaslane lahendas probleemi küll ära ning plekid on vaevuaimatavad meile, kes me teame sealt plekke otsida. Õnneks ka ei kahjustanud ma oma seebiga hõõrumisega vaipa. Miks ma sellest üldse räägin on see, et ma tundsin ennast suht paanikas olevana ja süüdi sest kartsin, et olen vaiba ära rikkunud. Mu sisemus oli kergelt hüsteerias. Kuidagi selline lootusetuse tunne oli jälle, hetkeks tundus isegi jälle, et kõik on nii halvasti. Sain sellest mõne aja pärast muidugi üle ja saan aru, et üks vaibaplekk ei tohiks selliseid emotsioone esile kutsuda. Aga eks see on nüüd midagi, millega tööd teha.

Eile helistas CBT terapeut ja ütles, et nad tahavad siiski minuga veel tutvuda enne teraapiaga alustamist. Nad saadavad mind ka nõustajaga rääkima, et veel paremini mind ja minu probleeme mõista. Nüüd siis ootangi järgmist kõnet. Muidugi olen meeldivalt üllatunud, et sellega ollakse nii põhjalik aga samas tahaks nagu juba asja kallale asuda. Küllap muidugi on hiljem teraapia kiirem ja tõhusam. Vähemalt tahaks loota.

Piinlen suht tugevates maovaludes ja kõrvetised on päris hullud. Hommikud on eriti pahad. Magan nüüd suht ebardlikus asendis kõrge peaalusega, et oma toidutoru ja kõri happest päästa. Keha on küll hommikuti pisut kange aga elame üle. Laupäeval (jah, laupäeval) saan GP (meie mõistes perearst) juurde. Loodan saada suunamise gastroenteroloogile. Tõenäoliselt tuleb endoskoopiasse minna jälle. Lõbu laialt!

Ma pole maininud, et ma jätsin paar nädalat tagasi oma laulmise kooris jälle pooleli. Ma pole selle üle õnnelik ja tunnen end halvasti aga detailidesse laskumata tundsin, et kõik need esinemised ja kooris laulmine üldse tekitavad mulle rohkem stressi kui ma hetkel vastu võtta suudan. Nii, et sellega on siis hetkel nii...

Katkestasin ka jälle uute ravimite võtmise kuna mul tekkisid kohutavad kõrvetised. Ma olen seoses kõrvetistega operatsioonil käinud, mille käigus tõmmati mul magu ümber söögitoru kokku ja õmmeldi kinni, kuna mu maolukusti ei funktsioneerinud. Operatsiooni nimi on Nissen Fundoplikatsioon, kui kedagi peaks huvitama. Igatahes hakkasin korraga tundma suuri kõrvetisi ning valu seljas just seal kuhu kohta mulle see muhv ehitati. See kõik algas mingi 5-6 päeva tagasi umbes. Olen suhteliselt mures, et äkki on midagi selle muhviga juhtunud ning see on lahti libisenud ning olen jälle operatsioonieelses olekus. Googeldamine andis vastuse, et ka mu ravimid võivad olla süüdi mu kõrvetistes ning kuna ajaliselt see langeb kokku, siis ma lihtsalt jätsin eile oma tableti võtmata, et näha kas vaevused annavad järele. Täna hommikul ikka paha olla, aga loodan, et homme on parem.
Muidugi ma võtsin seda sama ravimit (Escitalopram) ka pool aastat tagasi 3 kuud ja siis mul kõrvetisi ei tekkinud... Ehk mu keha lihtsalt tahab mulle märku anda, et ta ei vaja hetkel medikamente. Vaatame kuidas ma end mõne päeva pärast tunnen sest hetkel ma ju siiski ei tea millest mu vaevused tekkisid.

Teisipäeval oli mul kohtumine CBT terapeudiga. Teraapiaga me veel siiski pihta ei hakanud vaid endiselt tutvusime olukorraga ja panime paika tegevuskava. Nüüd võetakse minuga ühendust esimese traapiasensi aja osas. Hetkel pole muud teha kui oodata.

Mul oli kolmapäeva hommikul töövestlus ja juba õhtul sain meili, et mind on välja valitud. Ma pole seda maininud aga just töö oli hetkel see, mis minus negatiivseid emotsioone tekitas. Töö mida ma hetkel teen ei lase mul kasutada enda potentsiaali ning olla see kes ma olen. Lisaks on tegemist ajutise tööga, mis ei anna ka kuigipalju kindlustunnet. Töö, mille ma aga nüüd sain teeb mind väga õnnelikuks ning annab mulle ka stabiilsustunde sest see on tähtajatu töösuhe. Seega olen ma eemaldanud oma elust teguri, mis mind õnnetuks tegi. Juba viimased paar nädalat olen ma tegelikult tundnud ennast paremini ja asjad nagu oleks hakanud ülesmäge minema. Tõenäoliselt olen suuremast kriisist jälle üle saanud. Ma alustan oma uue tööga järgmisel neljapäeval. Põnev!

Ma usun, et ma hakkan ennast nüüd üha paremini tundma seoses oma uue tööga aga mu vaimne pool on endiselt nõrk. Sellepärast kavatsen ma nüüd hakata tõsiselt tegelema sellega miks ma langen nii kergesti depressiooni, miks ma olen kergesti ärrituv, miks ma muretsen kõige pärast üleliia, miks ma näen asju pigem negatiivselt kui positiivselt, miks ma ei suuda lõõgastuda, miks ma tõmblen, miks ma kakun oma huuli jne. Soovin neist asjadest vabaneda nii palju kui võimalik ning õppida oma keha ja meelt rohkem kuulama. Teraapiad, nõustamised jne. Eks näeme kuhu see kõik välja viib.

Kriis tuleb ja läheb. Aga kas see tähendab, et ma olen terve? Ei! Ma võin küll tunda ennast hetkel tunduvalt paremini aga tegelikult on depressioon ikka kuskil kuklas koputamas.

Mõtlesin, et peaks natukene kirjutama sellest miks ma vahepeal nö ära kadusin. Mingi hetk 2016 aasta mais ma tundsin, et ma tahan sellest kõigest eemale saada. Nagu tundsin ennast sellest sügavast august välja roninud olevat ja ei tahtnud selle depressiooni peale enam mõelda. Andke mulle andeks kui ma kellelegi pettumust valmistasin oma eemal olekuga. Ma isegi ausalt öeldes ei mäleta enam täpselt kuidas asjad kujunesid aga igatahes mu toitumisprobleemid mind ei jätnud. Sellest tingituna ei saanud ju ka tuju super olla. Ma isegi proovisin vahepeal nii, et tegin oma külmkapi söögist tühjaks ja lülitasin lausa välja. Ka muu söögi kas andsin ära, viskasin ära või osa viisin töö juurde. Ostsin ainult täpselt nii palju kui õhtu- ja hommikusöögiks vaja. Lühiajaliselt see isegi töötas natukene. Igasugused sellised enda petmise programmid saavadki töötada ainult lühiajaliselt sest tegelikku probleemi ju ei likvideerita ja haigust ei ravita. Mu lähedalseisvad inimesed palusid mul abi otsida ja ma isegi ei saa aru miks ma nagu natukene vastu punnisin. Lõpuks kui ma ühel hommikul jälle väga pahas seisundis töö juurde jõudsin, sundisid mu töökaaslased mind arstile helistama. Ja seda ma tegingi - sain psühhiaatri aja järgmiseks hommikuks. Arst diagnoosis mul buliimia ja mõõduka depressiooni. Hakkasin sööma Flux nimelist antidepressanti. Sellest ma olen juba kirjutanud. Olen oma töökaaslastele väga tänulik sest asjad hakkasid sellest hetkest paranema ja mul ei ole tegelikult olnud pärast ravimiga alustamit mitte ühtegi korralikku ülesöömishoogu. (Nagu varem juba kirjutanud olen, siis enam ma neid ei võta ja mul tekkisid tohutud peavalud nendest). Mingitel hetkedel ikka kippusin end toiduga lohutama ja natuken rohkem sööma aga midagi katasroofilist pole olnud. Kui nüüd mul see viimane depressioonihoog algas siis sõin küll üsna palju ja just tundsin, et vajan magusat ning pakk küpsist korraga polnud probleem. Siiski on see kõik olnud tagasihoidlik toiduga liialdamine lihtsalt. Mitte midagi võrreldavat varasemaga. Olgu öeldud, et praeguseks ei tarbi ma juba üle aasta gluteeni kuna mul tekkisid tõenäoliselt selle ülesöömise tagajärjel suured kõhuprobleemid - puhitus ja valud. Ning need andsid tagasi kui gluteeni vältima hakkasin. Tõenäoliselt on mu keha nüüd maha rahunenud ja võiksin gluteeni vabalt jälle tarbida. Ma tunnen aga, et see distsiplineerib mind natukene kuna mu valik erinevate küpsetiste jms järgi on tunduvalt väiksem ning ma leian, et see hetkel töötab minu kasuks. Hetkel pole mul ülesöömisega probleeme.