Friday, 10 November 2017

Mina ja depressioon

Juba kolmandat päeva ma laman koos temaga voodis. Täna on ta eriti pealetükkiv. Paneb oma karvase käe mulle ümber ning ma tunnen kuidas ma selle raskuse all aina sügavamale voodisse vajun. Olen temast tüdinenud ja viimset jaksu kogudes, pööran talle selja. Aga sellega ta ei lepi. Pressib end tugevalt minu vastu justkui tahaks mind oma massiga voodist välja lükata. Olgu...olgu... - tõusen istukile ja komberdan ukseni. Mu jalad on nagu tinapommid sest tema kõverad sõmed on tihedalt ümber mu pahkluude põimitud tehes mu niigi jõuetu oleku veelgi nirumaks. Teda järele lohistades vean ennast ja teda kööki. Seal aga vabastab ta haarde ning asub abivalmilt külmkapi sisu uurima. Enne kui arugi saan on ta juustu, või ja salaami külmkapist välja tõstnud ja avab juba saiakotti. "Polegi nii paha mõte ju" - mõtlen mina olgugi, et alles pool tundi tagasi sai söödud.

Mustemast mustemast mõtete tulvast
aru ei saa kus on algus, kus lõpp.
Mõeldes elust kord, kord mõeldes surmast
tunnen kuis elustub, ilustub lõpp.

Saates end tagasi kajavast vaikusest
otsides endiselt kadunud soove.
Näen ennast eemalt ma rumalas tarkuses,
jääkülmades pihkudes hoides unelmaid sooje.
Need uued antideprekad muudavad mu väga jõuetuks ja uniseks. Esimese tableti võtsin teisipäeva õhtul ning kolmapäeva ma põhimõtteliselt magasin maha. Neljapäeval ehk siis eile jõudsin natukene aega ka üleval olla aga väga jõuetu on olla. Konsulteerisin arstiga ja ta soovitas mul pool annust võtta. Eile õhtul tegin siis tableti pooleks, täna on veidi kabedam tunne aga tuigerdan ringi ja võhmale võtab kõik. Muidu mingeid peavalusid ega muud hetkel ei tunne. Eks ootame millal keha ära harjub. Tööl käimine oleks niimoodi küll võimatu. Haiguslehel olles õnneks ei pea sellepärast muretsema.

Tuesday, 7 November 2017

Eelmine nädal oli kohutav, mu peas keerlesid väga pahad mõtted. Lausa need kõige halvemad... Mul on kohutavalt vedanud oma elukaaslasega, tal on hetkel väga raske minuga ja ma tunnen end nii kohutavalt süüdi, et ta peab selle olukorraga toime tulema.

Töö juures käisin pidevalt tualettruumis nutmas sest lihtsalt nii raske oli olla. Selline kasutu ja  mõtetu inimese tunne on peal, eluisu suht otsas....ometigi ei väsi ma kordamast kui palju head mu elus on. Midagi on seal katuse all ikka totaalselt paigast ära. Häbi on, valus on, kurb on...

Igatahes suutsin ma selle eelmise nädala üle elada, esmaspäeva hommikul läksin tööle aga tundsin ennast halvasti (kergelt öeldes) ning tundsin, et kui ma kohe täna mingit abi kuskilt ei saa, siis mine sa tea, pärast saangi mingi lollusega hakkama. Otsustasin oma ülemusele rääkida, mis toimub ja läksin arstile. Arst kirjutas mulle haiguslehe kaheks nädalaks ja ütles, et pean oma mõtteid korrastama ja puhkama. Samuti kirjutas ta mulle järgmised antidepressandid - Mirtazapin. Proovime siin nendega ja pöidlad pihku, et need mingeid tõsiseid kõrvaltoimeid ei tekitaks. Üks lause infolehel pani mind kui endist buliimikut küll muretsema veidi - "söögiisu suurenemine ja kehakaalu suurenemine (väga sage)". Hetkel ma ei tunne, et ma toitumishäirega kimpus oleksin aga kuna olen vaimselt väga rabe, siis olen kindlasti selles suhtes haavatav. Rääkisin sellest arstiga ning ta julgustas mind siiski proovima, et see on hea ravim ja mitte kõikidel ei teki seda kõrvaltoimet. Et lihtsalt jälgime kuidas ma end tunnen. Järgmine neljapäev on mul nagunii taaskord visiit.

Ma tõesti tõesti tahan terveks saada!


Tuesday, 31 October 2017

Just nagu tellitult helistati mulle täna CBT asjus - 17. nov on mul kohtumine psühholoogiga, kes omakorda hindab mu vaimset seisundit ja murekohti. Peale seda loodetavasti saab ka teraapiaga pihta hakata. Igatahes annab see teadmine, et mul on registreeritud vastuvõtu aeg, mulle hetkel suht palju jõudu. Täna lõppes mu 7-nädalane Folk and World Music singing course ja ma läksin isegi peale seda koos rahvaga pubisse istuma. Ma pole just pubiinimene aga sotsiaalelu arendamise mõttes on ju tore. Nii, et võtsin klaasi vett ja tegelikult isegi nautisin seda, olgugi, et ei olnud erilist isu minna. Depressioonis olles hakkavad ju inimesed üsna sageli suhtlemist vältima ja nii minagi... aga kui vähegi jõudu on, siis tuleks ennast sundida sest see tegelikult ju tõstab meeleolu ja parandab enesetunnet.

Sunday, 29 October 2017

Ei tulnudki kaua oodata. Tunnen, et olen jälle augu poole sammumas. Peaks võitlema aga ei oska ja tuleb tunnistada, et ka ei viitsi. On ju nii mõnusalt turvaline jälle oma väljakujunenud mustrit jälgida ning masenduses kuskil nurgas kerratõmbunult nuuksuda. Ma olen sellest kõigest lihtsalt nii väsinud ja nii tüdinenud. Ma vajan abi aga kui aus olla siis ma ei tea kuidas ja kus kohast seda otsida. Proovisin kahte erinevat antidepressanti - mõlemad tekitasid tugevad kõrvaltoimed ja pidin nende võtmisest loobuma. Proovisin ka looduslikke preparaate aga arst ei kiitnud neid heaks. Olen CBT järjekorras aga see järjekord tundub olevat niiiii pikk. Kus on siis lahendus? Mida ma tegema pean....?

Mu elukaaslane, kellele muidugi pole märkamatuks jäänud, et olen viimasetel päevadel liimist lahti jälle, tuli just ja kinkis mulle kallistuse. Vähemalt hetkeks muutus maailm ilusamaks...aga kus on lahendus...kus???

Wednesday, 25 October 2017

Ega mul tegelikult mingeid erilisi uudiseid pole aga kuna ma pole juba päris kaua midagi kirjutanud, siis lisan mõned read. Ka mu GP arvas, et mu kõrvetised algasid nendest antidepressantidest. Ta kirjutas mulle rohud kuuks ajaks. Loodan väga, et asi taastub selle ajaga. Samas eile hommikul ma tundsin ennast halvasti ärgates ja siis mulle meenus, et olin eelmine õhtu rohu ära unustanud. Pisut murelikuks teeb. Kui asi kuuga üle ei lähe, siis loodan siiski suunamise erialaarstile saada.

Käisin Eestis möödunud nädala lõpus. Oli tore ja värskendav sõpru, tuttavaid näha ja emakeeles nalja visata. Eestimaa on ilus aga mul oli suhteliselt külm sest Londonis on näiteks täna 18 kraadi sooja aga Eestis oli 0...prrrr...

Tuju on hetkel üsna hea aga ärevus pole kuskile kadunud. Tunne on kogu aeg, et midagi hakkab juhtuma. Pisut õnnetuna tunnen ennast ka. See on justkui "vaikus enne tormi" tunne. CBT koha pealt pole ka hetkel uudiseid. Ei teagi kuidas ma ennast hetkel rohkem aidata saaksin aga see on täpselt see moment, kus suurem kriis on möödas jälle ja on oht, et asi jääb ihtsalt niisama käärima kuniks jälle üle kerkib.

Tuesday, 10 October 2017


Mingi viirusepoiss on tervet meie pere kimbutamas ning üleeile õhtul ajasin ma mustasõstra gripiteed meie uuele ilusale vaibale. Sattusin sellest kergelt paanikasse, üritasin eemaldada ja lolli peaga hakkasin seda seebiga hõõruma. Plekid tulid küll enam-vähem välja aga vaip oli vahune ja segadust omajagu, lisaks seda vaipa ei või seebiga hõõruda. Lõpptulemusena mu elukaaslane lahendas probleemi küll ära ning plekid on vaevuaimatavad meile, kes me teame sealt plekke otsida. Õnneks ka ei kahjustanud ma oma seebiga hõõrumisega vaipa. Miks ma sellest üldse räägin on see, et ma tundsin ennast suht paanikas olevana ja süüdi sest kartsin, et olen vaiba ära rikkunud. Mu sisemus oli kergelt hüsteerias. Kuidagi selline lootusetuse tunne oli jälle, hetkeks tundus isegi jälle, et kõik on nii halvasti. Sain sellest mõne aja pärast muidugi üle ja saan aru, et üks vaibaplekk ei tohiks selliseid emotsioone esile kutsuda. Aga eks see on nüüd midagi, millega tööd teha.

Eile helistas CBT terapeut ja ütles, et nad tahavad siiski minuga veel tutvuda enne teraapiaga alustamist. Nad saadavad mind ka nõustajaga rääkima, et veel paremini mind ja minu probleeme mõista. Nüüd siis ootangi järgmist kõnet. Muidugi olen meeldivalt üllatunud, et sellega ollakse nii põhjalik aga samas tahaks nagu juba asja kallale asuda. Küllap muidugi on hiljem teraapia kiirem ja tõhusam. Vähemalt tahaks loota.

Piinlen suht tugevates maovaludes ja kõrvetised on päris hullud. Hommikud on eriti pahad. Magan nüüd suht ebardlikus asendis kõrge peaalusega, et oma toidutoru ja kõri happest päästa. Keha on küll hommikuti pisut kange aga elame üle. Laupäeval (jah, laupäeval) saan GP (meie mõistes perearst) juurde. Loodan saada suunamise gastroenteroloogile. Tõenäoliselt tuleb endoskoopiasse minna jälle. Lõbu laialt!