Ma olen juba aastaid olnud väga avameelne oma vaimse tervise koha pealt. Olen otsustanud, tänasel rahvusvahelisel suitsiidiennetuspäeval, jagada mõtteid ning tundeid, mida olen kogenud aegadel, mil olen olnud sügavas depressioonis. Käsitlen oma postituses suitsiidi väga otseses mõttes. Palun mõtle hoolikalt järele, kas sa tahad ja oled valmis seda lugema.

Alustuseks ma palun vabandust oma lähedaste ees, kellel ehk on minu postitust raske lugeda aga ma tahan oma lugu jagada, et näidata inimestele, mida võib suitsiidne inimene tunda ja üle elada. Samuti soovin anda ideid kuidas ehk depressioonis inimest toetada. Rõhutan ka, et see kõik on minu isiklik kogemus. Olen kindel, et paljud saavad minuga ehk samastuda aga iga inimese kogemus on siiski unikaalne ning mis aitab mind ei pruugi aidata kedagi teist.

Tahan ka rõhutada, et kuigi minu vaimne tervis pole hetkel just kõige parem, siis suitsiidimõtetest olen ma hetkel kaugel. Aga on olnud aegu, mil mõtted kõik lõpetada, on saatnud mind igapäevaselt.

Minu elus on olnud 2 erinevat perioodi (ligikaudu 10 aastase vahega), mil ma olen tõsiselt mõelnud, et ma enam ei suuda. Ma lihtsalt ei jaksa enam hommikul ärgata. Tahaks, et kõik saaks läbi. Sügava depressiooni valujõud on võimas. Ma võiksin seda tegelikult nimetada ka valutuseks sest oma tumedamateil aegadel ma vist ei tundnudki enam väga midagi.

Paljud kirjeldavad depressiooni värvide kadumisega. Jah, kõik värvid olid tõesti elust kadunud, kõik rõõm oli elust kadunud, kõik tunded olid justkui udu sees. Ainus tugev tunne oli üksildus, ma tundsin ennast meeletult üksi, isegi kui inimesed olid mu ümber. Automaatselt panin teisi inimesi kohates ette sotsiaalse maski ja nii lihtsalt eksisteerisingi iga päev. Naerdes, naeratades, nalja tehes. Enamus tõenäoliselt ei aimanudki midagi, seda enam, et minu elus on olnud aegu, mil ma üritasin oma depressiooni varjata.

Kas ma googeldasin enesetapust? Jah, ma olen googeldanud kuidas oleks kindlaim viis seda teha. Kas ma tegin ka konkreetseid plaane? Ei, ma alati muretsen kõige pärast ja võib olla ehk on just see päästnud minu elu. Ma mõtisklesin selle üle palju aga ükski meetod ei tundunud 100% kindel. Täna olen ma väga õnnelik, et see nii tundus. Olen küll seisnud katusel ja mõelnud, et üks samm ja...

Olgugi, et ma ei teinud kindlaid plaane, siis oli periood, mil ma liikusin väljas ringi väga avatud meelega justkui otsides võimalusi. Olen tagantjärele mõelnud, et kui ma näiteks nendel hetkedel oleksin saanud mõne kasvõi imepisikese stressilaengu (halb uudis, õel internetikommentaar jne), siis ma oleksin võinud teha mõne impulsiivse otsuse.

Ma ei anna universaalset retsepti sest inimesed on erinevad aga kirjeldan veidikene kuidas võiks konkreetselt minuga käituda kui mul on depressioon.

Kui sa tead, et mul on depressioon, siis palun ära hakka mind ignoreerima. Ma olen väga sotsiaalne inimene ja olgugi, et depressioonis olles ma hakkan tavaliselt ise eemale hoidma, siis mulle teeb väga haiget kui sa peale teadasaamist, et mul on depressioon, hakkad seda sama tegema. Kui ma näiteks ei leia endas enam motivatsiooni midagi teha või kuhugi minna, siis palun ära kanna mind kohe maha. Ära ole ka pealetükkiv ja sunni mind liialt midagi tegema või kuskile minema aga palun näita mulle, et sa hoolid. Küsi aeg-ajalt siiski kuidas mul läheb, kutsu mind üritustele ja kui ma seekord ei tule, siis palun küsi järgmine kord jälle. Ma tahan olla oodatud. Ma tahan olla vajatud. See, et ma võib olla päev otsa nutan ja voodistki välja ei suuda tulla, ei tähenda, et ma ei taha sinuga suhelda. Võib olla ma lihtsalt ei suuda seda hetkel aga see ei ole sinu pärast. Sina ei ole midagi valesti teinud, mina lihtsalt tunnen hetkel ennast halvasti.

Kui ma tunnen, et ma olen ka hoolimata oma kurbusest ja depressioonist, siiski oodatud ja vajatud, siis see teeb mind palju rõõmsamaks. Ma olen siiski mina, hoolimata oma vaimse tervise probleemidest ja haigusest. Ma oskan endiselt olla väliselt lõbus ja rõõmus. Sa ei pea kartma, et ma tulen ja rikun su peo ära. Kui ma tunnen, et ma ei ole konkreetse ürituse jaoks piisavalt vormis, siis ma ei tulegi.

Ma võin ka vajada sinuga nelja silma all vestlemist ning kui ma siis nutma hakkan, siis sa ei pea midagi otseselt tegema. Lihtsalt kuula, lase mul nutta ja ole mu jaoks olemas. Ma tean, et minu emotsioonid võivad sulle rasked olla ja on täiesti okei kui sa mulle seda ütled. Sinu tunded ei ole vähem olulised kui minu omad. Ma saan aru. Ma olen mõistuse juures. Ma ei vaja erikohtlemist, ma ei vaja hoolikalt valitud sõnu. Ma tean, et sul võib olla raske minuga suhelda ja võib olla sa kardad midagi valesti öelda. Ma mõistan.

Palun ära alahinda mu haigust ja ära anna hinnanguid. Isegi siis kui keegi sinu tuttav on sinu hinnangul midagi palju hullemat kogenud. Sa ei pea minu depressiooni ära ravima, sa ei pea mu probleeme ära lahendama. Sa ei pea mulle nõu andma. Ma ei oota seda. Ma soovin kuulda sinupoolset nõuannet ainult kui sa oled ise depressiooni põdenud või tead mõnest väga kindlast allikast midagi, mis tõesti on kedagi aidanud. Usu, ma olen üritanud ennast aidata. Ole lihtsalt mu jaoks olemas!

Kui sa otseselt ei tea, et mul on probleemid vaimse tervisega, siis on keerulisem. Kui ma ühtäkki enam justkui ilma põhjuseta sotsiaalsetest üritustest osa ei taha võtta (vanasti ma ka mõtlesin erinevaid vabandusi välja), siis palun küsi, miks ma ei tule. Nagu ma ennist mainisin, ma olen väga sotsiaalne inimene, seega midagi peab lahti olema kui ma äkitsi niimoodi eemale hakkan hoidma.

Ma soovitan kõigil end vaimse tervise teemadel harida, et osata võimalikke märke ära tunda ja suunata inimest abi saama. Vaimse tervise esmaabi tundmine on sama oluline nagu näiteks oskus teha kunstlikku hingamist. Kellegi elukvaliteedi parandamine on ju ääretult positiivne aga see võib ka lausa päästa kellegi elu. Erinevad organisatsioonid pakuvad vaimse tervise esmaabi koolitusi. Mina soovitan kõigil see läbida. Ma ise olen selle koolituse läbinud, küll Inglismaal aga Eestis on ka see koolitus täiesti saadaval.

Kindlasti on veel ka täna meie hulgas inimesi, kes arvavad, et depressioon on väljamõeldis ja seda ei eksisteeri jne. Sulle ma tahan öeda, et sa oled õnnelik inimene kui see teema sind ega sinu pereliikmeid, lähedasi pole puudutanud. Võib ka olla, et sa lihtsalt ei oska seda ära tunda ja sellele nime anda.

Kui sul endal on täna raske ja kõik värvid on kadunud, siis palun tea, et see pole sinu süü. Ma ei tea mida sa tunned aga ma mõistan, et see on sulle keeruline.

Palun ära jää oma murega üksi. Jaga oma tundeid, otsi abi. Kirjuta või helista sõbrale, tuttavale, perearstile, ükskõik kellele. Kasvõi paar sõna. Kui esimene inimene ei reageeri, siis kirjuta järgmisele. Kõik inimesed ei ole teadlikud vaimse tervise probleemidest ja ei pruugi osata aidata ega suhelda sellel teemal. Ma tean, et see võib olla väga raske aga räägi, kirjuta kuniks keegi kuulab, kuniks keegi toetab. Sa võid ka mulle kirjutada, ka siis kui sa mind ei tunne. Sa ei pea häbenema, et sul on vaimse tervise probleem.

Värvid ei ole maailmast kadunud. Sa lihtsalt ei näe neid hetkel. 

 

Kui mul on külmetus või olen ennast kukkudes vigastanud, siis soovivad kõik mulle kiiret paranemist. 

Kui ma ütlen, et mul on depressioon, siis julgevad vähesed midagi öelda. Suure tõenäosusega kardetakse öelda midagi valesti ja ma mõistan seda. 

Asi on tegelikult väga lihtne. Ka depressioonis inimesele võiks soovida kiiret paranemist ja ehk küsida, et kas on midagi, mida on võimalik tema aitamiseks teha. Täpselt samamoodi nagu füüsilise haiguse/vigastuse puhul.  

Üks lause mille inimesed minu arvates sisuliselt võiksid ära unustada on: "ma tean, mida sa tunned".

Olgugi, et sellega tavaliselt soovitakse välja näidata toetust ja mõistmist, ei saa ju mitte keegi mitte kunagi teada, mida teine inimene tunneb. Me kõik oleme erinevad, meil on erinev minevik ja kogemused ning need on meist kujundanud selle inimese, kes me täna oleme. Samuti mõjutavad need meie suhtumist, maailmavaateid ja seda kuidas me mingit sündmust kogeme ning tajume.

Iga inimese kogemus on ainulaadne ning minupoolne soovitus on, et kui keegi jagab sulle midagi tema jaoks stressirohket, siis hoolimata sellest, et kas sa mõistad ja samastud tema kogemusega, lihtsalt aktsepteeri seda. Ära kindlasti anna hinnanguid: "see pole küll asi, mille pärast endast välja minna" või "oleks minul nii väikesed mured" jne. Sa võid öelda näiteks midagi sellist, et "ma näen kuidas see sind muretsema paneb" või "ma saan aru, et see on väga keeruline olukord sinu jaoks".

Ära ütle talle, et sa tead mida ta tunneb (sest sa ei tea) ning palun ära hakka rääkima kuidas sul on ka halb, ehk isegi veelgi halvem või kuidas ükskord sul midagi veel hullemat juhtus. Iga inimese kogemus on väärtuslik ja kannatustes ei tohiks kehtida hierarhiat.

 

 

Ma peaksin praegu kõndima eestlaste kokkutulekule aga selle asemel ma nutan. Mul on lihtsalt nii kurb olla. Täiesti mõttetu inimese tunne on peal. Olen täielik läbikukkuja. Tekivad mõtted, et kellele mind vaja on. Ma tean, et ma olen tegelikult vajalik, vähemasti mõndadele inimestele. Teile teadmiseks, et ma ei mõtle enesetapust. 

Eile oli ka halb päev. Hommikul olin suhteliselt heas tujus aga siis lihtsalt muutusin järjest kurvemaks ning poole päeva pealt ma murdusin täielikult ja hakkasin meeletult õgima. Ma lihtsalt sõin ja sõin ja sõin. Elukaaslast polnud kodus eile ning kuna ma olen väga sotsiaalne inimene, siis üksi olles kui ma ei saa kellegagi suhelda, võib mu tuju kiirelt alla minna. Ma tellisin õhtuks endale veel pitsat ka ja ilma liialdamata ma sõin ennast valudesse. Mul oli raske isegi hingata ning ma ei saanud ennast sirgeks ajada. Kõht oli viimse piirini pingul. Toit tundub lihtsalt olema ainus asi, mis mind lohutab kui mul on väga kurb. See on minu toimetulekuviis. 

Igatahes ärkasin täna hommikul tõsise söögipohmakaga aga sellegipoolest olin väga meelestatud kohtumisele minema. Käisin duši all ära ning olin suhteliselt elevil. Siis aga hakkasin jälle kuidagi ära vajuma. Peagi lihtsalt istusin voodi serval ja nutsin. Mingi hetk kirjutasin teistele, et ma ei tule. Ja siin ma siis olen nüüd... kurb, et ma ei läinud aga samas ma tundsin, et ei suuda end ikka välja vedada ja ei usu ka, et keegi minust puudust seal tunneb.

Ausalt öeldes olen ma väga pettunud sest ma tean, et oleksin end paremini tundub ja ma tõesti väga ootasin seda kohtumist.

Lapsena ma unistasin palju ja üks minu suurimaid unistusi oli, et kodus oleks hea olla. Minu kodus oli palju alkoholi ja palju vägivalda. Mingi hetk saabus teadmine, et unistus kodusoojusest tõenäoliselt jääbki vaid unistuseks ja siis sai minu suurimaks unistuseks kasvada suureks ja minna kodust ära. See unistus täituski ühel päeval.

Kahjuks ma ei teadnud, et ma võtan endaga kaasa hirmud, valu, madala enesehinnangu, emotsioonide virr-varri ja palju vaimse tervise hädasid. Ma olen tänulik nii oma kadunud eksabikaasale kui ka praegusele elukaaslasele, et lapsepõlve unistus turvalisest pesast, sai täiskasvanuna reaalsuseks. Minuga pole lihtne sest lapsepõlves väikesesse hinge löödud haavad on olnud sügavad ja ma ei usu, et need kunagi täiesti ära paranevad.

Ma olen suure osa oma elust olnud depressioonis ja ehk ka see on põhjuseks miks ma pole olnud eriti tugev sõprussuhete looja ja hoidja. Mul on pidevalt tunne, et ma olen tõrjutud ja mittetahetud, mis muidugi ei pruugi tähendada, et ma seda ka päriselt oleksin.

Mul ei olnud lapsena moodsaid riideid ega muid moevidinaid. Olin tänulik, kui mul üldse olid riided, mida selga panna. Mäletan, et pidevalt tuli muret tunda sellepärast, et mul polnud talvesaapaid või talvejopet. Kooliasjade ostmisega oli suhteliselt tihedasti palju stressi. Eriti valus mälestus on mul seoses klassipiltidega. Oli selline reegel, et klass saab oma pildid kätte kui kõik lapsed on piltide eest tasunud. Mina olin tavaliselt viimane kes seda tegi, sest mul lihtsalt polnud raha. Mäletan kuidas klassikaaslased olid mu peale vihased ja käskisid ära maksta... mul oli piinlik ja ma kartsin kooli minna. Jah, ma olen koolikiusamise ohver, ma polnud populaarne ja olin lapsena pisut kasimata.

Igatahes tunnen ma end juba kaua üksildasena ja selle välja ütlemine on kummaliselt vabastav.

Ma üritan leida oma kohta selles maailmas, oma eesmärki ja täna on üks minu suurimaid unistusi, et mul oleks kuidagi võimalik aidata neid lapsi, kes ülekõige siin maailmas soovivad, et neil oleks kodus hea ja turvaline olla.

 

Ma olen tagasi...

Kuidagi nii keeruline on mul seda postitust alustada. Päris palju aega on mu viimasest postitusest möödas ja mul läks vahepeal päris kenasti. Olen küll kogu aeg pidanud tegelema oma ärevushäiretega, paanikahoogudega ja toitumishäirega aga tuju on mul olnud suhteliselt hea. Isegi koroonaga kodus istumise suutsin ma ilma depressioonita üle elada. Toitumisega olen küll väga hädas olnud aga olen hakkama saanud.

Aga nüüd on depressioon tagasi ja pean jällegi lahingut. Paar kuud vähemalt juba. Mõni päev ma ei tule voodistki püsti aga siis jälle antakse mingi jõud, et end lõuna ajal voodist välja vedada ja dušiga üle lasta. Paremal päeval olen isegi trenni teinud või kitarri harjutanud ning olen siis enda üle uhke olnud. Kahjuks aga pole ma suutnud mingisugust rutiini oma tegemistesse tuua sest järgmine päev tunnen ma ennast jälle väga kurvana, läbikukkujana ja motivatsioon on täielik null. Tekkinud on ka unehäired. Lihtsalt ei suuda mõni öö uinuda. Ma ei teagi mis see täpselt on - mure, ärevus, kurbus või midagi muud... 

Ma kunagi mainisin, et ma tahan saada draamaterapeudiks. See oli mu selge siht üle kahe aasta ja ma tegin ka selle eesmärgi nimel tööd. Ehk küll mitte väga tempokalt aga suund oli siiski õige. Näiteks tegin ma mitme aasta jooksul palju tööd vabatahtlikuna. Ma töötasin ühes lasteteatris ning toetasin lapsi ja noori erinevates loomingulistes tegevustes. Samuti tegin tööd erinevate draama-, liikumis- ja muusikaprojektide raames nii vaimupuudega kui füüsilise puudega inimestega, samuti ka inimestega, kelle vaimne tervis polnud kiita. Kõik ikka selle nimel, et ma saaksin astuda ülikooli draamateraapiat õppima. Koroonaga kodus istudes aga ma leidsin ühe teise kursuse, millega mul kohe kuidagi ära klikkis. Ja nüüd ma olengi poole peal magistriõpingutega erialal "Arusaamine kodu- ja seksuaalvägivallast". Ma tõenäoliselt ei ole eriti palju oma lapsepõlvest siin kirjutanud aga ma vist olen maininud, et see oli natukene keeruline. Võin siinkohal välja öelda, et üks minu lapsepõlve traumadest taandub sellele, et olen üles kasvanud koduvägivalla keskel. Võtan oma õpinguid väga südamega ning loodan, et liites isikliku kogemuse teaduslike seisukohtadega ning selgitustega, saan ma tulevikus midagi ära teha näiteks koduvägivalla vähendamiseks.

Oma viimases postituses (pea 3 aastat tagasi), ma kirjutasin, et olin just lõpetanud teraapiaga. Nüüd võin ma sama asja öelda sest terve viimase aasta olen ma koos nõustajaga tegelenud endast arusaamisega. Olen viimase kolme aasta jooksul teinud läbi väga suure enesearengu ning viimane aasta on mind eriti muutnud. Minu isiklik kogemus on, et nõustamine depressioonis olles ja nõustamine depressioonis mitte olles, on täiesti erinevad asjad. Kuna suurema osa oma viimasest aastast olen ma olnud depressioonivaba, siis ma olen saanud nõustamisel keskenduda oma probleemidele sügavuti. Samuti on minu ülikooli õpingud väga toetanud minu esesearengut ja eneseanalüüsi. 

Ma tegelikult tean neid põhjusi, miks mu vaimne tervis suhteliselt lühikese perioodi vältel jälle kehvasse punkti on jõudnud. Võiks ju öelda, et muuda siis neid asju. Ma üritasingi aga hetkel tundub see kõik lihtsalt nii keeruline ja raske. Ma olen seda väljendit vast juba kasutanud aga kuna mulle meeldib see ütlus, siis ma kordan seda. Kui depressiooni saaks sisse ja välja lülitada on/off nupuga, siis ma oleksin seda nuppu juba vajutanud. Ma olin ausalt öeldes täiesti unustanud juba, kui raske on mul depressioonis olles teha ka lihtsaid toimetusi. Näiteks helistada perearstile või tagastada kauplusesse ebasobiv toode. Tahan inimestest eemale hoida, raske on neile naeratada. Ma elan Inglismaal ja tunnen, et hetkel oleks küll lihtsam elada Eestis. Inglismaal kasutatakse ju seda "small talki", et näiteks tervitus kõlab: "Hello, how are you?". No kuidagi raske on seda üle oma huulte vahepel veeretada ning sellele tervitusele vastata. Tahaks nagu lihtsalt nähtamatu olla ja vaikselt omaette nohistada. Eestist rääkides, mul on hetkel suhteliselt suur koduigatsus peal. Igatsen Eesti kultuuri, sööke, loodust, öölaulupidu jne. Paari päeva pärast kusjuures on meil Londonis väike eestlaste kokkusaamine. Loodan, et ma olen sellel päeval piisavalt vormis, et end kodust välja organiseerida. Kogemus on näidanud, et kui ma juba ennast välja suudan vedada, siis läheb tuju ja olemine paremaks. 

Lõpetuseks ma mainin, et täna on mul hea päev. Ma ei tunne end üleliia kurvana, ma ei ole täna nutnud, käisin hommikul jalutamas ja peale seda ligunesin kuumas vannis. Olen paar väikest asja korda ajanud ja kirjutan blogi. Toitumisega olen küll pisut hädas aga üritame keskenduda positiivsele. Täna tunnen, et mul on selleks jõudu. Naudin siis tänast!

Pole juba 2,5 kuud sissekannet teinud. Üritan kokku võtta kuidas mul vahepeal läinud on.

Kõigepealt räägiks söömisest. Oma viimases postituses rääkisin kuidas olen jälle toitumisega hädas. Septembri alguses tegin ma otsuse ja ostsin endale 3 kuud Fitlap'i kasutusaega.
Fitlap.ee on personaalselt kohandatav veebipõhine tervisliku toitumise ja toidukordade planeerimise platvorm, mis on suunatud peamiselt inimestele, kes soovivad kaalu langetada või enda toidulauda tervislikumaks ja mitmekülgsemaks muuta (Vikipeedia)

2 kuud hiljem võin ma öelda, et see oli väga hea otsus. Ei olnud mu põhieesmärk kaalu kaotada vaid ennast distsiplineerida. Nüüd on mul sõber Fitlap, kes ütleb mulle täpselt mida ja kui palju ma sööma pean. Pole mul olnud ühtegi õgimishoogu selle 2 kuu jooksul ja enesetunne on väga hea. Jah, kadunud on ka tegelikult 4-5 kilogrammi aga kõige tähtsam on, et sain oma toitumise kontrolli alla.
Ka on mul kadunud kõrvetised ja maovalud kuna söön "puhtaid asju". Fitlapiga toitud sa tasakaalustatult ning ei tarbi rämpstoitu ja poolfabrikaate. See on tõeliselt ilus samm mida sa oma keha ja tervise heaks teha võid. Ja seal saab seadistustes määrata, kas soovid kaalu kaotada, säilitada või tõsta.

Nüüd teraapiast. Paar nädalat tagasi tõmbasin ma Talking Therapy'le joone alla. See aitas mind tohutult. Tunnen ennast hoopis värskemana ja oleks justkui millestki vabanenud. Sai nende 16 seansi jooksul räägitud väga paljudest erinevatest teemadest sh minu lapsepõlvest. Sai ka päris palju pisaraid valatud aga ma tõesti tunnen, et minu sees oleks nagu mingi tervenemine toimunud. Loomulikult ei võtnud teraapia ära minu minevikusündmusi ning kõiki asju me seal ka lahata ei jõudnud aga tunnen ennast tunduvalt tervema inimesena. Kui ma alustasin teraapiaga siis olin ma suht nagu inimvare, rääkides ei vaadanud isegi terapeudile eriti otsa, olin ebakindel ja haavatav. Nüüd aga tunnen ennast enesekindla ja tugevana. Võin öelda, et depressioon on kadunud. Põhiliseks parandajaks pean ma seda, et läksin septembris jälle kooli. Sellest aga veidikene hiljem. Teraapia oli mulle toeks läbi minu arengu ning toimunud elumuutuste taustal. Varem mainisin, et CBT-st ei leidnud ma erilist abi. Mõtlen, et nüüd ehk oleks ma valmis isegi sellega töötama. Hetk, millal CBT-s käisin aga polnud mulle õige. Sellel hetkel ma polnud eriti võimeline mingeid strateegiaid rakendama.

Ootasin siin ka pikalt psühiaatri saatekirja. Sellega oli mingi segadus vahepeal ning tänaseks päevaks otsustasin sellest loobuda kuna ei näe selleks hetkel enam vajadust. Olgu mainitud, et endiselt tarvitan antidepressante. Jätkan nendega veel paar-kolm kuud. Teraapia lõppedes andis terapeut mulle ka kokkuvõtva lehe, kuhu oli üles loetlenud sündmused, mis varasemalt on mul depressiooni esile kutsunud ning sümptomid, mis ilmnesid, samuti mõned soovitused kuidas edaspidi depressiooni vältida ja ära tunda.

Nüüd aga sellest, mille kohta võin julgelt öelda, et just see on mind depressioonist välja tõmmanud ja andnud mu elule uue hingamise. Selleks on kool. Ma ei suuda meenutada kas ma olen maininud, et minu suur südamesoov on tulevikus minna õppima draamateraapiat. Selleks, et aga draamateraapia õppekohale ülikoolis kandideerida on vaja vastata teatud nõuetele ning nimekirjas on 2 eeltingimust, mida mul hetkeseisuga ette näidata ei ole. Üks nendest on, et ma pean sooritama IELTS (The International English Language Testing System) eksami. Teine on nõue, et kandideerijal peab olema eelnev töökogemus erivajadustega inimestega. Eelnevat silmas pidades õpin ma nüüd inglise keele, IELTS ettevalmistuskursuse ning sotsiaalhoolduse kursustel. Käin koolis kolmel päeval nädalas ning see on tõeliselt mu elu muutnud. Olen väga õnnelik ja rahul sest tunnen vist esimest korda elus, et ma lõpuks liigun oma elu ja tegemistega õiges suunas. Soovin oma edaspidise elu pühendada inimeste aitamisele. Draamateraapiat kasutatakse väga edukalt erinevate vaimsete haiguste sh ärevuse ja depressiooni ravis. Draamateraapias saaksin ma ühendada oma hobid ja huvid (nagu näiteks näitlemine, laulmine, tantsimine, improvisatsioon, psühholoogia), oma soovi teisi inimesi aidata ning oma isikliku elukogemuse.